Hüppa sisu juurde

Kas Jehoova tunnistajad sunnivad inimesi oma religiooni vahetama?

Kas Jehoova tunnistajad sunnivad inimesi oma religiooni vahetama?

 Ei sunni. Meie peamises väljaandes, ajakirjas Vahitorn, on öeldud niimoodi: „Sundida inimest oma religiooni muutma on vale.” a Me ei tee seda järgmistel põhjustel.

  •   Jeesus ei sundinud kunagi inimesi võtma vastu tema õpetusi. Ta teadis, et suhteliselt vähesed võtavad tema sõnumit kuulda. (Matteuse 7:13, 14.) Kui mõned ta jüngritest tema õpetuse üle nurisesid, siis lasi ta neil ära minna ega sundinud neid jääma enda juurde. (Johannese 6:60–62, 66–68.)

  •   Jeesus õpetas oma järelkäijatele, et nad ei tohiks sundida teisi oma uskumusi muutma. Selle asemel et rääkida inimestele head sõnumit Jumala kuningriigist vastu nende tahtmist, otsisid tema jüngrid neid, kes seda kuulda soovisid. (Matteuse 10:7, 11–14.)

  •   Inimeste sunniviisiline usule pööramine on mõttetu, sest Jumalale on vastuvõetav vaid südamest tulev teenimine. (5. Moosese 6:4, 5; Matteuse 22:37, 38.)

Kas me tegeleme proselütismiga?

 On tõsi, et me räägime Piibli sõnumit kõikjal kuni „maailma otsani”, tehes seda „avalikult ja majast majja”, nagu Piiblis kästakse. (Apostlite teod 1:8; 10:42; 20:20.) Ja nagu algkristlasi, nii süüdistatakse ka meid mõnikord seadusevastases proselütismis. (Apostlite teod 18:12, 13.) Ent neil süüdistustel pole alust. Me ei püüa oma uskumusi kellelegi peale suruda. Me usume hoopis, et inimestel peaks olema võimalus omandada teadmisi, nii et nad võiksid neist lähtudes ise teadliku valiku teha.

 Me ei sunni inimesi oma religiooni vahetama ega tegele religiooni varjus poliitikaga. Samuti ei paku me inimestele mingeid ainelisi või sotsiaalseid hüvesid, et nad meiega liituksid. Mõned, kes väidavad end olevat kristlased, teevad selliseid asju ja teotavad sellega Kristust. b

Kas inimesel on õigus oma religiooni vahetada?

Prohvet Aabraham hülgas religiooni, kuhu kuulusid tema sugulased

 Jah, Piibel näitab, et inimesel on õigus oma religiooni vahetada. Seal on kirjas palju näiteid nendest, kes ei teinud valikut selle järgi, mis religiooni kuulusid nende sugulased, vaid kes otsustasid teenida tõelist Jumalat. Nii toimisid näiteks Aabraham, Rutt, mõned Ateena linna elanikud ja apostel Paulus. (Joosua 24:2; Rutt 1:14–16; Apostlite teod 17:22, 30–34; Galaatlastele 1:14, 23.) Piibel tunnustab inimese õigust teha ise valik, isegi kui selleks on ebatark otsus hüljata õige jumalateenimine. (1. Johannese 2:19.)

 Õigust vahetada oma religiooni toetab ka inimõiguste ülddeklaratsioon, mida ÜRO on nimetanud rahvusvahelise inimõiguste seaduse vundamendiks. Selles dokumendis öeldakse, et igaühel on „vabadus oma usku või veendumusi muuta” ning „informatsiooni [sealhulgas religioosset informatsiooni] ja ideid otsida, saada ja levitada”. c Muidugi tähendavad need õigused ka seda, et igaühel on kohustus tunnustada teiste õigust jääda kindlaks oma uskumustele ja mitte võtta omaks ideid, millega nad pole nõus.

Kas religiooni vahetamine näitab lugupidamatust peretraditsioonide vastu?

 Nii ei peaks arvama. Piibel ergutab meid pidama lugu kõigist inimestest, ükskõik mis usku nad on. (1. Peetruse 2:17.) Jehoova tunnistajad kuuletuvad Piibli käsule austada oma vanemaid, isegi kui neil on teistsugused uskumused. (Efeslastele 6:2, 3.)

 Siiski pole mitte kõik selle Piibli põhimõttega nõus. Üks Sambias üles kasvanud naine ütleb: „Minu kogukonnas oli usuvahetus kustumatu häbiplekk; seda peeti ebalojaalseks sammuks, oma perekonna ja kogukonna reetmiseks.” See naine sattus selle probleemiga silmitsi, kui hakkas teismelisena Jehoova tunnistajatega Piiblit uurima ja otsustas peagi oma religiooni vahetada. Ta räägib: „Minu vanemad väljendasid korduvalt oma meelepaha ja pettumust. See oli mulle äärmiselt raske, sest vanemate heakskiit tähendab mulle väga palju. ... See, et ma usutraditsioonide asemel otsustasin olla lojaalne Jehoovale, ei tähenda, et ma olen oma perekonnale ebalojaalne.” d

a Vaata ajakirja Vahitorn 1. jaanuar 2002, lk 12, lõik 15.

b Näiteks umbes aastal 785 m.a.j andis Karl Suur välja edikti, mis nägi ette surmanuhtluse neile Saksimaa inimestele, kes ei lase end ristida. Samuti sätestas Augsburgi usurahu (aastal 1555 Püha Rooma riigis vaenupoolte vahel sõlmitud rahuleping), et iga piirkonna valitseja peab olema kas roomakatoliiklane või luterlane ja et iga tema alam peab võtma vastu tema religiooni. Need, kes keeldusid seda tegemast, pidid emigreeruma.

c Sarnased õigused on sätestanud inimõiguste ja rahvaste õiguste Aafrika komisjon, Ameerikas kehtestatud inimese õiguste ja kohustuste deklaratsioon, Araabia inimõiguste harta (2004), Kagu-Aasia maade assotsiatsiooni inimõiguste deklaratsioon, Euroopa inimõiguste konventsioon ning inim- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt. Ent mitte kõik riigid, kes väidavad end kaitsvat selliseid õigusi, ei pruugi neid alati täita.

d Jehoova on tõelise Jumala nimi, nagu näitab Piibel.