Brasiiliast pärit Maria Lúcial on Usheri sündroom. See on pärilik haigus, mille tagajärjel kuulmine nõrgeneb või kaob, samuti kaob järk-järgult nägemine. Maria Lúcia sündis kurdina ja õppis lapsena viipekeelt. Kui ta oli umbes 30-aastane, hakkas tema silmanägemine halvenema. Sellest hoolimata ei hakanud ta omaette hoidma. Nüüdseks on ta 70-ndates, aga ikka tegus ja rõõmsameelne.

 Jehoova tunnistajatega kohtus Maria Lúcia aastal 1977. See oli enne, kui tema nägemine kaduma hakkas. Ta räägib: „Ma sain kokku Adrianoga, kellega olin kunagi käinud samas koolis. Ta oli äsja Jehoova tunnistajaks saanud. Ta rääkis mulle, et maa peale tuleb paradiis, kus kõigil inimestel on täiuslik tervis. See köitis mind ja ma hakkasin piiblit uurima. Hakkasin käima ka ühes koguduses Rio de Janeiros, kus mõned koosolekud tõlgiti viipekeelde. Sain Jehoovaga üha lähedasemaks ja juulis 1978 mind ristiti.”

 Mõne aja pärast pidi Maria Lúcia minema teise kogudusse, kus keegi ei osanud viipekeelt. Alguses oli tal raske, sest ta ei saanud koosolekutel midagi aru, aga kaks õde tulid talle appi. Nad istusid tema kõrvale ja tegid märkmeid sellest, mida räägiti. Maria Lúcia ütleb: „Ma lugesin kodus neid märkmeid uuesti ja uuesti niikaua, kuni sain neist aru. Hiljem hakkasid need kaks õde õppima viipekeelt ja mulle koosolekuid tõlkima.”

 Maria Lúcia silmanägemine jäi ajapikku kehvemaks ja ta ei näinud enam tõlgi viipeid. Siis ta hakkas kasutama taktiilset viipekeelt. Ta selgitab, kuidas see käib: „Ma panen oma käed tõlgi käte peale ja niiviisi saan ma aru, mida ta viipleb.”

 Ta on oma tõlkidele väga tänulik. „Nad on kingitus Jehoovalt,” ütleb ta. „Tänu neile saan ma osa koosolekutest ja kokkutulekutest.”

 Maria Lúcia on ka innukas kuulutaja. Ta kuulutab kurtidele head sõnumit taktiilse viipekeele abil. Kurdid on tema pingutustest väga liigutatud. Koroonapandeemia ajal kirjutas ta kurtidele palju kirju koos oma venna José Antônioga, kes on samuti kurt ja pime. a

 Maria Lúcia selgitab, kuidas tal kirjutamine õnnestub: „Kasutan L-kujulist plastitükki, et mu read tuleksid sirged.” Ta lisab: „José Antôniol on väga hea mälu. Ta pakub välja mõtteid ja piiblitekste, millest kirjutada. Ma püüan kirjutada nii, et kurdid aru saaksid, sest kirjakeel võib olla neile keeruline.”

 Maria Lúcia on nüüd nägemise täielikult kaotanud, aga ta on endiselt toimekas. Tema tõlk Karoline räägib: „Maria Lúcia teeb kõik kodutööd ise ja tema kodu on alati puhas ja korras. Talle meeldib väga toitu valmistada ja ta kutsub sõpru tihti sööma.”

 Jefferson, kes teenib samas koguduses vanemana, lisab: „Maria Lúcia armastab väga Jehoovat ja teisi inimesi. Ta teeb kogu aeg midagi teiste heaks. Ta ei mõtle ainult iseendale.” (Filiplastele 2:4.)