AASTAL 1953 avaldasid molekulaarbioloogid James Watson ja Francis Crick oma avastuse, mis muutis oluliselt senist teaduslikku arusaama elust. Nad olid avastanud DNA kaksikhelikaalse struktuuri. * DNA, niitjas aine, mida leidub peamiselt rakutuumas, sisaldab kodeeritud informatsiooni, mis on sinna justkui kirja pandud ja mis teeb DNA-st elava raamatukogu. Selle hämmastava avastusega algas bioloogiateaduses täiesti uus ajastu. Kuid mis eesmärk on rakkudesse kirjapandud infol? Mis veelgi huvitavam, kust see sinna sai?

Kas sa oled mõelnud, kuidas seemnest saab puu või viljastatud munarakust inimene? Kas oled mõistatanud, mismoodi sa oled pärinud oma näo- või iseloomujooned? Vastused on seotud DNA-s sisalduva infoga.

DNA-molekulid, mis meenutavad pikki keerdunud köisredeleid, on olemas peaaegu kõigis rakkudes. Inimese genoomis — meie organismi täielikus DNA-komplektis — on kokku umbes kolm miljardit keemilist „redelipulka”. Teadlased nimetavad neid redelipulki aluspaarideks, kuna igaüks neist koosneb kahest keemilisest ühendist. Üldse kokku on neid ühendeid neli. Neid tähistatakse tähtedega A, C, G ja T, ning see on otsekui lihtne, neljatäheline tähestik. * Aastal 1957 esitas Crick mõtte, et just nende aluspaaride lineaarne järjestus moodustabki kodeeritud juhendid. 1960-ndatel hakati sellest koodist aru saama.

Informatsiooni, olgu see siis pildi, heli või teksti kujul, saab säilitada ja töödelda mitmel moel. Arvutid näiteks teevad seda digitaalselt. Rakud talletavad ja töötlevad infot keemiliselt, kusjuures põhiroll on selles DNA-l. DNA antakse edasi rakkude pooldumisel ja organismide paljunemisel — need on võimed, mille puhul üldse saab rääkida elust.

Kuidas rakud informatsiooni kasutavad? DNA-d võiks võrrelda retseptikoguga, kus igas retseptis on kirjas sammsammulised juhendid ning igat sammu on täpselt kirjeldatud. Kuid tulemuseks pole mitte kook ega küpsis, vaid näiteks kaalikas või küülik.  Rakkudes toimub see kõik muidugi automaatselt, mis veelgi rõhutab, kui keeruka ja peene süsteemiga on tegu.

Geneetilist infot säilitatakse, kuni seda on vaja näiteks vanade või vigaste rakkude väljavahetamiseks uute ja tervete vastu või järglastele omaduste edasiandmiseks. Kui palju infot DNA-s on? Võtame näiteks ühed väikseimad organismid, bakterid. Saksa teadlane Bernd-Olaf Küppers ütleb: „Kui panna see molekulaarne tekst, mis kirjeldab bakteriraku ehitust, ümber inimkeelde, siis saaks seda infot umbes 1000-leheküljelise raamatu jagu.” Keemiaprofessor David Deamer kirjutab: „Ka kõige lihtsama eluvormi keerukus on lausa jahmatav.” Mida öelda inimgenoomi kohta? „[Selles olev info] täidaks mitu tuhat köidet,” ütleb Küppers.

Kui kasutada DNA-s kirjasolevast infost rääkides väljendit „molekulaargeneetiline keel”, pole see Küppersi sõnul lihtsalt metafoor. Ta ütleb: „Nagu inimkeelel on ka molekulaargeneetilisel keelel oma süntaks.” Lihtsalt öeldes kehtib DNA-s oma grammatika ehk reeglistik, mis määrab rangelt, kuidas DNA juhendeid tuleb koostada ja ellu viia.

DNA-s kirjasolevatest „sõnadest” ja „lausetest” koosnevad erisugused „retseptid”, kus on juhendid valkude ja muude selliste ainete sünteesimiseks, mis on meie keha moodustavate rakkude ehitusplokkideks. Näiteks on nendes „retseptides” kirjas juhendid luurakkude, lihasrakkude, närvirakkude ja naharakkude valmistamiseks. „DNA-kiud kannab infot, keemilise tähestiku tähtedega kirjapandud sõnumit, kus igale tähele vastab üks keemiline aine,” kirjutab evolutsionist Matt Ridley. „See tundub liiga hea, et olla tõsi, kuid tuleb välja, et see kood on kirjutatud nii, et me võime sellest aru saada.”

Taavet, üks piiblikirjutajatest, lausus palves Jumalale: „Su silmad nägid mind juba mu looteeas, su raamatusse pandi kirja kõik mu osad.” (Laul 139:16.) Taavet muidugi väljendab siin end poeetiliselt, kuid samal ajal väga täpselt nagu kõik piiblikirjutajad. Ükski neist polnud vähimalgi määral mõjutatud  tolle aja rahvaste lennukast folkloorist ega mütoloogiast. (2. Saamueli 23:1, 2; 2. Timoteosele 3:16.)

Sageli on nii, et kui teadlased lahendavad ära ühe mõistatuse, satuvad nad silmitsi uuega. Sama pidas paika DNA avastamise puhul. Kui oli saanud selgeks, et DNA sisaldab kodeeritud informatsiooni, tekkis loogiliselt mõtlevatel inimestel küsimus, kust see info sinna sai. Muidugi mõista ei näinud ükski inimene, kuidas moodustus esimene DNA-molekul. Niisiis tuleb meil muu põhjal järeldused teha. See aga ei tähenda sugugi, et need järeldused oleksid vaid oletuslikud. Mõtle järgmiste näidete peale.

• Aastal 1999 leiti Pakistanist mõned väga vanad potikillud, mille peal on mingid kummalised märgid, mis on veel tänini dešifreerimata. Siiski ei kahelda selles, et need märgid on inimese tehtud.

• Mõni aasta pärast seda, kui Watson ja Crick olid avastanud DNA struktuuri, käisid kaks füüsikut välja mõtte otsida kosmosest kodeeritud raadiosignaale. Sellega algasid nüüdisaegsed maaväliste mõistuslike olendite otsingud.

Mis on nende näidete iva? Inimesed seostavad informatsiooni mõistuslikkusega, olgu see siis talletatud savikillule või tulgu signaalidena kosmosest. Sellise järelduseni jõudmine ei eelda, et nad peaksid olema ise näinud selle informatsiooni kirjapanemist või edastamist. Kui aga avastati kõige keerukam inimesele teadaolev kood, keemiline elukood, heitsid paljud selle loogika kõrvale ning omistasid DNA tekke pimedale juhusele. Kas see on mõistlik? Kas see on kooskõlas tavapraktikaga? Kas see on teaduslik? Hulk lugupeetud teadlasi ütleb, et mitte. Nende seas on filosoofiadoktor Gene Hwang ja professor Yan-Der Hsuuw. * Pane tähele, mida nad on öelnud.

Gene Hwang uurib geneetika matemaatilisi aluseid. Varem uskus ta evolutsiooni, kuid oma teadustöö tulemusel muutis ta oma seisukohta. „Geneetika uurimine aitab aru saada elu masinavärgist ning see, mida ma olen teada saanud, täidab mind aukartusega Looja tarkuse ees,” ütles ta ajakirjale Ärgake!.

Yan-Der Hsuuw juhib looteuuringuid Pingtungi teadus- ja tehnikaülikoolis Taiwanil. Temagi uskus varem evolutsiooni — kuni tema teadustöö ta ümber veenis. Seoses rakkude jagunemise ja diferentseerumisega ütles ta: „Õiget tüüpi rakud peavad tulema olemasollu õiges järjekorras ja õiges kohas. Kõigepealt moodustuvad neist koed ning kudedest hakkavad moodustuma elundid ja kehaliikmed. Ükski insener ei oskaks unistadagi, et ta võiks kirjutada juhendid sellise  protsessi jaoks. Ometi on juhendid loote arenemiseks nii geniaalselt kirjas DNA-s. Kui ma mõtlen, kui imeline see kõik on, võin vaid järeldada, et elu on Jumala loodud.”

Õigluse seisukohast kahtlemata on. Kui elu on Jumala loodud, siis oleks õiglane anda selle eest au Jumalale, mitte aga pidada seda evolutsiooni teeneks. (Ilmutus 4:11.) Pealegi, kui me oleme targa Looja kätetöö, siis on meie olemasolul mingi eesmärk. See poleks aga nõnda juhul, kui oleksime tulnud olemasollu mittejuhitud protsesside tagajärjel. *

Mõtlevad inimesed igatsevad saada oma küsimustele rahuldavaid vastuseid. „Soov leida elu mõtet on inimese elus peamine liikumapanev jõud,” ütles neuroloogia- ja psühhiaatriaprofessor Viktor Frankl. Teisisõnu, meil on vaimne nälg, mida me igatseme kustutada, nälg, mille ainus loogiline selgitus on see, et me oleme selliselt loodud. Kui me aga oleme Jumala kätetöö, kas on ta siis teinud meile võimalikuks oma vaimset nälga kustutada?

Jeesus Kristus vastas sellele küsimusele, kui ütles: „Inimese elu ei sõltu üksnes leivast, vaid igast sõnast, mida Jehoova ütleb.” (Matteuse 4:4.) Jumal Jehoova sõnad, mis on kirjas Piiblis, on kustutanud miljonite inimeste vaimse nälja, andnud neile elumõtte ja tulevikulootuse. (1. Tessalooniklastele 2:13.) Loodame südamest, et Piibel aitab ka sinul oma vaimse nälja kustutada. See ainulaadne raamat on tõesti uurimist väärt!