Igal aastal juuli alguse paiku saabuvad Brasiilia Santa Catarina osariigi lõunarannikule emased austraalia lõunavaalad (Eubalaena australis). Nad tulevad tuhandete kilomeetrite kauguselt lõunapolaarjoone lähedalt, et siinsetes madalates vetes poegida ja oma järeltulijate eest hoolitseda. Kohalikel elanikel ja turistidel on mitme kuu jooksul võimalus näha rannalt või rannakaljudelt vaimustavat vaatepilti – seda, kuidas emad ja pojad lainetes puhkavad ja hullavad. *

Emased lõunavaalad võivad kasvada 16 meetri ehk umbkaudu lõõtsbussi pikkuseks ning kaaluda kuni 80 tonni. Nende massiivne keha on harilikult must, mõnel isendil leidub kõhualusel valgeid laike. Määratu suur pea moodustab umbes neljandiku kehapikkusest. Suu on pikk ja kaarjas. Erinevalt paljudest muudest vaaladest pole lõunavaaladel seljauime. Edasiliikumiseks viibutavad nad oma sügava sälguga laia sabauime üles-alla, mitte aga külgsuunas nagu kalad. Suunda muudavad nad loibade abil – üsna sarnaselt sellega, kuidas lennuk õhus liikumissuunda muudab.

Oma tohututest mõõtmetest hoolimata on lõunavaalad märkimisväärselt painduvad ja nad on suurepärased akrobaadid. Nad võivad ujuda pikka aega sabauime veest väljas hoides; laksatada sabauimega kõvasti vastu vett; söösta veest välja ja siis plartsatada vette tagasi, nii et seda on kaugele näha.

Lõunavaala pea on täis valkjaid või kollakaid mõhnu. Need nahapaksendid on kaetud kirpvähiliste hulka kuuluvate vaalaväivlastega (Cyamidae). „Iga vaala mõhnad moodustavad mustri, mis on kordumatu nagu inimese sõrmejälg, ning selle järgi on võimalik isendeid ära tunda,” ütleb Brasiilia Lõunavaala Projekti juht Karina Groch. „Kui vaalad meie rannikuvetes viibivad, pildistame nende mõhnu ning talletame fotod oma andmebaasi.”

Bioloogide sõnul on raske kindlaks teha, kui vanaks lõunavaalad elavad, sest lõunavaaladel pole hambaid. Oletatakse, et nende keskmine eluiga on vähemalt 65 aastat. *

Lõunavaalad toituvad pisivähkidest. Nende ülalõualuu kummagi poole külge kinnitub sadu juuspeente narmastega ääristatud kiusplaate. Vaalad filtreerivad lõuad laiali ujudes vett läbi kiusplaatide, nii et pisielukad jäävad narmastesse kinni. Sel moel toitu hankides võivad lõunavaalad süüa kuni kaks tonni pisivähke päevas.

Austraalia lõunavaalad veedavad suve (jaanuar/veebruar) Lõuna-Jäämeres, kus nad endale rasva koguvad. Paks rasvakiht kaitseb neid külmas vees alajahtumise eest ning on neile rände ajal energiaallikaks.

18. sajandil hakati lõunavaalasid lõunapoolkeral massiliselt küttima. Kuna lõunavaalad on aeglased ujujad, olid nad kerge saak vaalaküttidele, kes võisid läheneda neile isegi väikse puupaadiga, kaasas vaid käsiharpuun. Vägeva rasvapolstri tõttu ei vaju lõunavaalad pärast tapmist vee alla nagu teised vaalad. Nõnda võisid kütid nad hõlpsasti kaldale pukseerida.

Vaalarasv ja kiusplaadid olid tol ajal tähtsad kaubaartiklid. Rasva kasutati valgustusõlina tänavalampides, samuti määrdeainena. Kiustest tehti muu hulgas kutsaripiitsasid ning korsettide ja vihmavarjude detaile. Kõigest ühe vaala kiusplaatide eest saadud summa kattis kogu ekspeditsiooni kulud.

Ülemäärase küttimise tõttu kahanes 20. sajandi alguses lõunavaalade arvukus kõvasti ning lõpuks ei tasunud vaalaküttimine end enam ära. Brasiilias pandi viimane vaalapüügijaam kinni 1973. aastal. Praeguseks on mõnede vaalaliikide arvukus aeglaselt taastunud, mõned teised aga kuuluvad siiani äärmiselt ohustatud liikide hulka.

Lõunavaalad on silmapaistev näide meie planeedi eluvormide keerukusest ja mitmekesisusest. Nad annavad tunnistust oma looja Jumal Jehoova hämmastava tarkuse ja väe kohta. (Laul 148:7.)