DOREEN oli vapustatud, kui tema mehel Wesleyl, kes oli kõigest 54-aastane, diagnoositi ülimalt agressiivne ajukasvaja. * Arstide sõnul oli tal jäänud elada vaid mõni kuu. „Ma ei suutnud seda uskuda,” meenutab Doreen. „Olin nädalaid täiesti tuim. Tundus, nagu see juhtuks kellegi teise, aga mitte meiega. Ma polnud selleks valmis.”

Doreeni reageeringus pole paraku midagi ebatavalist. Surmaga lõppev haigus võib puudutada meist igaüht ja ükskõik millal. On kiiduväärt, et paljud on võtnud meeleldi enda kanda ülesande hoolitseda parandamatult haige lähedase eest. Sellise haige eest hoolitsemine võib aga olla ränkraske katsumus. Mida saavad pereliikmed teha, et haige eest hoolitseda ja teda lohutada? Mis aitab hooldajatel põetamise ajal oma emotsioonidetulvaga toime tulla? Milleks valmis olla, kui lähedase surm ligineb? Kõigepealt aga arutame, miks on parandamatult haige eest hoolitsemine väljakutseks just tänapäeval.

Meditsiin on muutnud suremise laadi. Sadakond aastat tagasi oli ka arenenud riikides keskmine eluiga tunduvalt lühem kui praegu. Inimesed surid nakkushaiguste või õnnetuste tagajärjel kiiresti. Haiglasse pääsesid vähesed ning enamasti hoolitsesid pereliikmed oma lähedaste eest ja need surid kodus.

Tänapäeva meditsiinisaavutused võimaldavad arstidel võidelda haigustega agressiivselt, et pikendada inimese eluiga. Tõved, mis oleksid varasemal ajal inimese elu kiiresti lõpetanud, võivad nüüd kesta palju aastaid. Ent selline pikendatud eluiga ei pruugi tähendada, et inimesega oleks kõik korras. Haigete tervis on sageli nii põdur, et nad ei suuda ise enda eest hoolitseda. Nende eest hoolitsemine on muutunud üha keerukamaks ja nõuab hooldajatelt järjest enam.

Tagajärjeks on see, et üha rohkem surrakse haiglas, mitte kodus. Praegusel ajal ei tea enamik inimesi suremise protsessist suurt midagi ja vähesed  on näinud kedagi suremas. Hirm tundmatu ees võib seega takistada inimesel hoolitseda lähedase pereliikme eest või teda koguni halvata. Mis võiks abiks olla?

Nagu Doreeniga juhtunust näha, tunnevad paljud inimesed end hingeliselt täiesti laastatuna, kui nende lähedasel diagnoositakse surmaga lõppev haigus. Mis aitaks sul eelseisvaks valmistuda, kuigi tunned ängi, hirmu ja tohutut südamevalu? Üks ustav jumalateenija palvetas: „Õpeta meid oma päevi arvestama, et saaksime targa südame.” (Laul 90:12.) Palu tungivalt Jumal Jehoovat, et ta annaks sulle tarkust, kuidas kõige paremal viisil kasutada neid päevi, mis sul on võimalik olla veel koos oma lähedasega.

See nõuab head planeerimist. Kui lähedane on võimeline veel suhtlema ja on valmis oma olukorraga seonduvast rääkima, oleks tark küsida, kes peaks tema eest otsuseid langetama, kui ta ise enam selleks suuteline pole. Kui vestelda avameelselt sellest, kas ta soovib, et teda elustataks, pandaks haiglasse või tehtaks talle mingit konkreetset ravi, võib see vähendada vääritimõistmist ja pereliikmete süütunnet, kui need on sunnitud hiljem teovõimetu haige eest otsuseid langetama. Avatud suhtlemine kohe alguses võimaldab pereliikmetel keskenduda haige eest hoolitsemisele tema haiguse ajal. „Nõu pidamata nurjuvad kavatsused,” öeldakse Piiblis. (Õpetussõnad 15:22.)

Tavaliselt on hooldaja peamine ülesanne pakkuda tuge ja lohutust. Inimesele, kelle elupäevad hakkavad lõppema, on vaja kinnitada, et ta on kallis ja ta pole üksi. Kuidas võib seda teha? Haigele võib lugeda midagi ette või laulda. Valida võiks sellist lugemismaterjali ja niisuguseid laule, mis on kosutavad ja meeldivad talle. Paljud saavad tuge sellest, kui pereliige hoiab nende kätt ja räägib nendega leebelt.

Sageli on hea kõiki külalisi tutvustada. Ühes väljaandes öeldakse: „Kuulmine kaduvat viiest meelest kõige viimasena. Inimene võib ikka veel hästi kuulda, kuigi ta näib magavat. Seega ärge öelge tema juuresolekul midagi sellist, mida te ei ütleks tema ärkvel olles.”

 Kui võimalik, palvetage koos. Piiblis on kirjas, et kord olid apostel Paulus ja tema kaaslased äärmise pinge all ja isegi kartsid oma elu pärast. Millist abi nad otsisid? Paulus ütles oma sõpradele: „Teiegi saate meid aidata, kui anute meie pärast Jumalat.” (2. Korintlastele 1:8–11.) Südamest tulev palve äärmise stressi ja tõsise haiguse ajal on hindamatu väärtusega.

Juba pelgalt mõte sellest, et lähedane sureb, võib tekitada ahastust. Siin pole midagi imestada, sest surm pole loomulik. Meid ei ole loodud pidama surma normaalseks elu osaks. (Roomlastele 5:12.) Jumala sõna nimetab surma vaenlaseks. (1. Korintlastele 15:26.) Seega soovimatus lähedase surmale mõelda on mõistetav, isegi normaalne.

Sellest hoolimata võib eelseisvale mõtlemine aidata pereliikmetel oma hirme hajutada ja keskenduda sellele, et teha lähedase olemine võimalikult mugavaks. Mõned sümptomid, milleks valmis olla, on loetletud kastis „ Viimased elunädalad”. Mõistagi ei pruugi igaühel neid kõiki või samas järjekorras esineda. Kuid enamik surijaist kogeb vähemalt mõnda neist.

Pärast lähedase surma võib olla arukas võtta ühendust mõne hea sõbraga, kes on varem andnud nõusoleku aidata. Hooldajatele ja pereliikmetele on ehk vaja kinnitada, et nende lähedase vaevad on möödas ning et ta ei kannata enam. Inimkonna looja kinnitab meile armastavalt, et „surnud ei tea midagi”. (Koguja 9:5.)

Väga oluline on loota Jumalale, ja mitte ainult pereliikme haiguse ajal, vaid ka tema surmale järgneva leina ajal. Jumal võib pakkuda tuge teiste inimeste sõnade ja tegude kaudu. „Õppisin teiste abi mitte tagasi lükkama,” ütleb Doreen. „Õigupoolest külvati meid abiga lausa üle. Teadsime mehega mõlemad, et sellega Jehoova otsekui ütles: „Ma olen teie kõrval ja aitan teil toime tulla.” Ma ei unusta seda kunagi.”

Jumal Jehoova on tõesti parim hoolitseja. Meie loojana mõistab ta meie kurbust ja valu. Ta suudab ja soovib pakkuda meile vajalikku abi ning julgustust, et võiksime olukorraga toime tulla. Ja veelgi enam, ta on tõotanud, et peagi kõrvaldab ta surma igaveseks ning äratab surnuist üles miljardid inimesed, kes on tema mälus. (Johannese 5:28, 29; Ilmutus 21:3, 4.) Siis võivad kõik öelda nagu apostel Paulus: „Surm, kus on sinu võit? Surm, kus on sinu astel?” (1. Korintlastele 15:55.)