Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Kas sa näed välimust või olemust?

Kas sa näed välimust või olemust?

KANADAS elav Jehoova tunnistaja Don on võtnud oma südameasjaks vestelda inimestega, kes elavad tänaval. Ta jutustab ühest sellisest mehest: „Kodutu nimega Peter oli üks kõige räpasemaid inimesi, keda olin agulitänavatel kohanud. Ta käitus vastikult ja kohe nagu oskas panna teisi endast kaarega mööda käima. Tavaliselt tõrjus ta endast eemale need, kes püüdsid teda aidata.” Sellegipoolest oli Don selle kodutu mehega rohkem kui 14 aastat väga kannatlik ja lahke.

Ühel päeval küsis Peter Donilt: „Miks sa endale minu pärast tüli teed? Kõik teised on mind rahule jätnud. Miks ma sulle korda lähen?” Don kasutas taktitundeliselt kolme piibliteksti, et puudutada Peteri südant. Kõigepealt küsis ta Peterilt, kas too teab, et Jumalal on nimi, ja palus tal lugeda Piiblist kirjakoha Laul 83:18. Seejärel lasi Don tal lugeda teksti Roomlastele 10:13, 14, et näidata, miks Peter talle korda läheb. Seal on kirjas: „Igaüks, kes hüüab appi Jehoova nime, päästetakse.” Lõpuks luges Don salmi Matteuse 9:36 ja tegi ettepaneku, et Peter loeks seda veel ka ise. Selles kirjakohas on öeldud Jeesuse kohta: „Nähes rahvahulki, hakkas tal neist kahju, sest need inimesed olid vaevatud ja vintsutatud nagu lambad, kel pole karjast.” Pärast selle mõtte lugemist küsis Peter pisarsilmil: „Kas mina olen ka üks selline lammas?”

Peteri juures oli peagi näha muutusi. Ta pesi end puhtaks, kärpis kenasti oma habeme ja pani selga korralikumad riided, mis Don oli talle toonud. Peter püüdis oma välimuse eest edaspidigi hoolitseda.

Peteril oli kombeks päevikut pidada. Selle esiots oli üsna sünge ja nukker, kuid hilisemad sissekanded olid teistsugused. Näiteks üks katkend tema päevikust on järgmine: „Täna õppisin, mis on Jumala nimi. Nüüd saan oma palved esitada Jehoovale. On imetore teada tema nime. Don ütleb, et Jehoovast võib saada minu hea sõber, kel on alati aega mind kuulata, ükskõik millal või millest ma temaga räägin.”

Peteri viimased sõnad olid suunatud tema vennale ja õele. Ta kirjutas:

„Ei tunne end täna hästi. Paistab, et vanadus hakkab must jagu saama. Ent isegi kui see on minu viimane elupäev, tean, et näen oma sõpra [Doni] taas paradiisis. Kui te seda loete, siis pole mind enam elavate kirjas. Ja kui näete minu matustel üht meest, kes ei paista sinna hästi sobivat, siis minge temaga rääkima, ja palun lugege seda väikest sinist raamatut. * See raamat ütleb, et ma saan oma sõpra paradiisis jälle näha. Olen selles täiesti veendunud. Teie kallis vend Peter.”

Pärast matuseid selgitas Peteri õde Ummi: „Umbes kaks aastat tagasi võttis Peter minuga ühendust. Esimest korda üle paljude aastate näis ta olevat õnnelik. Ta isegi naeratas.” Ummi ütles Donile: „Ma loen seda raamatut kindlasti, sest kui see puudutas minu venda, peab see olema midagi erilist.” Peale selle nõustus Ummi arutama Jehoova tunnistajatega uuemat raamatut „Mida Piibel meile tegelikult õpetab?”.

Ka meil on hea keskenduda teiste välimuse asemel nende olemusele ning olla lahked ja kannatlikud igasuguste inimeste suhtes. (1. Tim. 2:3, 4.) Kui me nii teeme, võib meie käitumine liigutada selliseid inimesi nagu Peter, kes ei pruugi olla ligitõmbava välimusega, kuid kel on hea süda. Võime olla kindlad, et Jumal, kes „näeb südamesse”, paneb tõeseemned kasvama selliste inimeste südames, kes on valmis tõde vastu võtma. (1. Saam. 16:7; Joh. 6:44.)

^ lõik 7 Jutt käib piibliõpikust „Tõde, mis viib igavesse ellu” (väljaandjad Jehoova tunnistajad; enam ei trükita).