KAS sina kasvatad teismelist? Niisugusel juhul oled tunnistajaks ühele hämmastavale etapile lapse kasvuperioodil. Samas võib see olla ka üks närvesöövamaid aegu. Kas järgnevad situatsioonid kõlavad tuttavalt?

• Kui poeg oli noorem, oli ta otsekui paat, mis on sinu kui paadisilla külge seotud. Nüüd, teismelisena tirib ta kõvasti köit, et lahti pääseda ja minema sõita. Sinul aga on tunne, et sind enam ei vajata.

• Kui tütar oli väike, rääkis ta sulle kõigest. Praegu, teismelisena on tal oma suhtlusring, kuhu kuuluvad tema sõbrad, ning sulle paistab, et sind sinna ei võeta.

Midagi samalaadset võib sinugi peres toimuda, ent ei maksa kohe kiiresti järeldada, et lapsest on saamas parandamatu mässaja. Mis siis õigupoolest lahti on? Et sellele küsimusele vastata, arutagem, kui olulist rolli mängib lapse arengus noorukiiga.

Sünnist alates toimub lapse elus hulk asju esimest korda: esimesed sammud, esimene sõna, esimene koolipäev ja nii edasi. Vanemad rõõmustavad, kui laps teatud verstapostini jõuab. See vaid kinnitab seda, mida nad näha tahavad – et nende laps kasvab.

Noorukiiga on samuti verstapost, ehkki vanemad ei pruugi seda just avasüli vastu võtta, mis on ka mõistetav. Millisel isal või emal oleks hea meel näha, kuidas kuulekast lapsukesest saab tujukas teismeline? Ometi on noorukiiga tähtsaks etapiks kasvuperioodil. Mis mõttes?

Piibel ütleb, et saabub aeg, kui „mees jätab maha oma isa ja ema” (1. Moosese 2:24). Noorukiea üheks oluliseks eesmärgiks ongi aidata sinu pojal või tütrel selleks rõõmsaks, samas nukravõitu päevaks valmis olla. Kui see aeg on käes, peaks su laps saama lausuda nagu apostel Paulus: „Kui ma olin väeti laps, siis ma rääkisin nagu väeti laps, ma mõtlesin nagu väeti laps ja arvasin nagu väeti laps; aga kui ma sain meheks, siis ma hülgasin selle, mis on omane väetile lapsele” (1. Korintlastele 13:11).

Sisuliselt just seda sinu laps teismeliseaastatel teebki – hülgab lapsele omased jooned ja õpib, kuidas olla vastutustundeline  noor täiskasvanu, kes on iseseisev ja piisavalt küps kodunt lahkumiseks. Ühes teatmeteoses nimetatakse noorukiiga tabavalt „pikaks hüvastijätuks”.

On tõsi, et praegu võib tunduda väheusutav, et sinu „väike” poeg või tütar võiks olla iseseisev. Võib-olla küsid endalt:

• „Kui mu poeg ei suuda kohusetundlikult oma tubagi korras hoida, kuidas mõtleks ta siis veel hoolitseda korteri eest?”

• „Kui mu tütar ei pea kinni kojutuleku kellaajast, siis kuidas suudaks ta töökohta hoida?”

Kui heitled selliste muremõtetega, siis ära unusta, et iseseisvus pole uks, mille laps lihtsalt avab, et üle läve astuda; see on teekond ja vahel kulub selle lõppu jõudmiseks aastaid. Nähtavasti võid praegu oma kogemustest öelda, et „meeletus on seotud poisi [või tüdruku] südamesse” (Õpetussõnad 22:15).

Kuid õige juhatuse korral sirgub sinu lapsest tõenäoliselt vastutustundlik noor täiskasvanu, „kelle meeled vilumuse tõttu on harjunud vahet tegema hea ja kurja vahel” (Heebrealastele 5:14).

Et valmistada teismelist ette eluks täiskasvanuna, tuleks sul aidata tal arendada „mõtlemisvõimet” (UM), et ta oskaks ise langetada arukaid otsuseid (Roomlastele 12:1, 2). Järgmised Piibli põhimõtted aitavad sul seda teha.

Filiplastele 4:5, UM: „Teie mõistlikkus saagu teatavaks.” Sinu teismeline laps soovib midagi, näiteks seda, et tal lubataks õhtuti veidi hiljem koju tulla. Pikema jututa keeldud sellest, mispeale tema viriseb: „Ma pole ju enam laps!” Vahest tahaksid selle peale öelda: „Aga käitud küll nii!”, kuid mõtle enne järgnevale. Teismelised kipuvad nõudma rohkem vabadust, kui neile hea on, kuid vanemad kipuvad andma vähem vabadust, kui nad võiksid anda. Vahest oleks hea aeg-ajalt järeleandmisi teha? Kas võiksid vähemalt kaaluda asja teismelise vaatenurgast?

Koloslastele 3:21, UT 2005: „Isad, ärge näägutage oma lapsi, et nad ei läheks araks!” Mõned vanemad tahavad oma teismelist last kogu aeg kontrollida. Et teda ohjes hoida, ei lase nad teda hetkekski oma silma alt ära. Nad valivad talle ise sõpru ja kuulavad pealt telefonikõnesid. Kuid sellised võtted võivad anda tagasilöögi. Kui teismelist peetakse nagu vangis, soovibki ta põgeneda; kui tema sõpru pidevalt maha tehakse, tõmbabki see teda nende poole; kui teda pealt kuulatakse, sunnib see teda leiutama viise, kuidas suhelda sõpradega vanemate selja taga. Mida enam sa püüad tema elu kontrollida, seda vähem see sul tegelikult õnnestub. Ausalt öelda, kui teismeline ei õpi kodus elades kunagi ise otsuseid langetama, siis kuidas oskab ta seda teha hiljem, kui on kodunt lahkunud?

 Efeslastele 6:4: „Ärge ärritage oma lapsi vihale, vaid kasvatage neid karistuses ja Issanda manitsuses [„juurutades neisse tema mõtteviisi”, UM].” Mõtteviisi juurutamine pole pelgalt faktide edasiandmine. See tähendab, et lapsele tuleb õpetada, kas mingi asi on moraalselt õige või vale, nii et see suunaks tema käitumist. Eriti oluline on see siis, kui ta jõuab noorukiikka. Pereisa Andre ütleb: „Mida vanemaks lapsed saavad, seda enam on vaja oma lähenemist kohandada ja nendega arutleda.” (2. Timoteosele 3:14.)

Galaatlastele 6:7: „Mis inimene külvab, seda ta ka lõikab!” Väiksemat last võib õpetada karistusmeetodil, näiteks saata ta oma tuppa või keelata tal ära mingi meelepärane tegevus. Teismelise puhul võib anda paremaid tulemusi see, kui ta kogeb oma tegude tagajärgi (Õpetussõnad 6:27).

Lapsevanemad soovivad kindlasti, et noorukiiga enne täiskasvanuks saamist oleks nagu lennurada, millel laps võib nobedasti kiirust koguda ja õhku tõusta. Paraku ei ole „õhkutõusmine” alati sujuv. Siiski annab lapse noorukiiga sulle suurepärase võimaluse ’õpetada poisile teed, mida ta peab käima’ (Õpetussõnad 22:6). Piibli põhimõtted on kindlaks aluseks, millele rajada perekonnaõnn.