LAPSENA kaotasin kuulmise ja õppisin kurtide koolis viipekeelt. 11-aastaselt puutusin esimest korda kokku Piibli tõega, kui üks Jehoova tunnistajatest pere minu naabruskonnast kutsus mind koguduse koosolekule. Ma ei saanud kõnedest aru, aga mind võeti seal nii soojalt vastu, et otsustasin ka edaspidi koosolekutel käia. Paljud koguduseliikmed kutsusid mind endaga koos sööma või midagi muud ette võtma.

Minust sai kuulutaja 1982. aastal ja hiljem samal aastal mind ristiti. 1984. aastal abiellusin Evaga, kes on samuti kurt. Kuigi me ei saanud mõnest Piibli tõest sügavuti aru, tundsime Jehoova organisatsiooni ära selle tundemärgi, armastuse järgi ning meile meeldis koguduses olla. (Joh. 13:35.)

 1992. aastal tehti ettevalmistusi selleks, et õpetada mõningatele vendadele ja õdedele Ameerika viipekeelt. Peagi hakkasid väljaõppe saanud kuulutajad kurte otsima ja neile head sõnumit kuulutama. 1994. aastal andis viipekeelsele kuulutustööle hoogu juurde see, kui Puerto Ricost kutsuti üks abielupaar harubüroosse õpetama viipekeelt 25 vennale ja õele.

Hiljem samal aastal hakkasime Evaga käima äsja moodustatud viipekeelses grupis. Alles viipekeelsetel koosolekutel hakkasime palju paremini aru saama piibliõpetuste üksikasjadest, näiteks Saatana tõstatatud vaidlusküsimusest seoses Jehoova ülemvõimuga ning messia kuningriigi rollist Jumala eesmärgis.

1. detsembril 1995 moodustati Santo Domingos ja Santiagos Ameerika viipekeelne kogudus. Augustis 2014 oli 26 viipekeelset kogudust ja 18 gruppi.

Koos Evaga õpetasime oma kolmele lapsele emakeelena viipekeelt. Meie vanim poeg Éber on abiks viipekeelsete materjalide tõlkimisel Ühendriikide harubüroos. Mina olen koguduseabiline ja Eva on üldpioneer.