Mõned ütlevad, et pole võimalik lapsi liiga palju kiita. Mõned teised aga väidavad, et pidev kiitmine rikub lapse ära ja ta hakkab end maailma nabaks pidama.

Kuid tähtis pole mõelda mitte ainult sellele, kui palju last kiita, vaid ka sellele, mille eest teda kiita. Milline kiitus last julgustaks? Milline tema arengut takistaks? Kuidas kiita nii, et see tooks häid tulemusi?

Kiitusel ja kiitusel on vahe. Mõtle järgnevale.

Teenimatu kiitus võib mõjuda halvasti. Mõned vanemad valavad lapse üle teenimatu kiitusega, selleks et tema enesehinnangut tõsta. Kuid lapsed on „piisavalt targad, et näha läbi liialdused ja järeldada, et sa tegelikult ei mõtle seda, mida ütled”, hoiatab filosoofiadoktor David Walsh. „Nad teavad, et nad pole kiitust ära teeninud, ja võivad teha järelduse, et sind ei saa usaldada.” *

Parem on kiita asja eest. Oletame, et su tütrel on joonistamise peale kätt. Loomulikult soovid teda selle eest kiita, sest see ergutab teda oma oskust edasi arendama. Kuid asjal on ka oma varjukülg. Kui kiita last üksnes selle eest, mille peale tal on annet, võib ta hakata mõtlema, et ainsad arendamist väärt oskused on need, mis tulevad kergelt. Ta võib isegi hoida end tagasi proovimast midagi uut, kartes, et see ebaõnnestub. Laps võib mõelda pingutust nõudva tegevuse kohta, et see pole tema jaoks, ja loobuda proovimast.

Kõige parem on kiita pingutuste eest. Kui kiita last vaevanägemise ja püsivuse eest, mitte lihtsalt sellepärast, et ta on andekas, mõistab ta tähtsat tõde: mingi oskuse omandamine  nõuab kannatlikkust ja pingutust. „Nõnda on lapsed valmis soovitud tulemuse nimel tööd tegema,” öeldakse raamatus „Letting Go With Love and Confidence”. „Kui siis neil ka midagi ebaõnnestub, ei tunne nad, et on läbi kukkunud, vaid et nad alles õpivad.”

Kiida pingutuste, mitte lihtsalt ande eest. Kui ütled lapsele „Ma näen, et oled selle joonistusega kõvasti vaeva näinud”, võib see teha rohkem head kui see, et ütled „Sa oled sündinud kunstnik”. Mõlemad on kiitused, kuid teine võiks anda edasi sõnumi, et laps saab olla osav üksnes selles, milleks tal on loomupärast annet.

Kui kiidad last pingutuste eest, õpetad talle, et harjutamine teeb meistriks. See annab su lapsele julgust proovida ka uusi asju. Piibli põhimõte: Õpetussõnad 14:23.

Õpeta last ebaõnnestumisse õigesti suhtuma. Ka head inimesed eksivad, isegi korduvalt. (Õpetussõnad 24:16.) Kuid nad tõusevad pärast igat kukkumist jälle püsti, õpivad oma kogemusest ja lähevad edasi. Kuidas sa saad õpetada lapsele sellist positiivset suhtumist?

Keskendu jällegi tema pingutustele. Oletame, et sa räägid tütrele sageli, kui andekas ta matemaatikas on. Siis aga saab ta kontrolltöös halva hinde. Ta võib tunda, et on oma ande kaotanud, ja lüüa käega.

Kui sa aga pöörad põhitähelepanu tema pingutustele, siis õhutad teda visa olema. Sa aitad tal näha ebaõnnestumisi õiges valguses, mitte pidada neid katastroofiks. Nii ei löö ta käega, vaid püüab muul moel häid tulemusi saavutada või lihtsalt pingutab rohkem. Piibli põhimõte: Jaakobuse 3:2.

Anna tagasisidet selle kohta, milles võiks paraneda. Konstruktiivne kriitika aitab last, mitte ei rõhu teda maha. Pealegi, kui sul on harjumus teda kohasel viisil kiita, võtab ta tõenäoliselt meeleldi kuulda ka tagasisidet selle kohta, mida ta võiks paremini teha. Siis toovad tema kordaminekud rõõmu talle ja ka sulle. Piibli põhimõte: Õpetussõnad 13:4.