Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Nõuandeid õnnelikuks pereeluks

Kui noor kahtleb vanemate usu õigsuses

Kui noor kahtleb vanemate usu õigsuses

Paljud lapsed võtavad suureks sirgudes omaks vanemate usu (2. Timoteosele 3:14). Teised seda aga ei tee. Mida saaksid sina lapsevanemana ette võtta, kui sinu teismeline laps hakkab su usu õigsuses kahtlema? Järgnevalt tulebki juttu sellest, kuidas toimivad niisuguses olukorras Jehoova tunnistajad.

”Ma ei taha enam oma vanemate usu järgi elada. Olen sellest tüdinud.” (18-aastane Cora *)

SA OLED veendunud, et sinu usk on õige. Sa oled kindel, et Piibel näitab, milline on parim eluviis. Seega on mõistetav, et püüad oma väärtusi ka lapsesse juurutada (5. Moosese 6:6, 7). Aga mida teha siis, kui laps suuremaks kasvades vaimsete asjade vastu huvi kaotab? Mis siis, kui ta hakkab kahtlema sellesama usu õigsuses, millest ta lapsena nii suures vaimustuses oli? (Galaatlastele 5:7.)

Kui nii on lood sinu lapsega, ära järelda, et oled halb kristlik lapsevanem. Nagu peagi näeme, mõjutavad lapse valikuid ka muud tegurid kui kasvatus. Pea aga meeles, et see, kuidas sa oma lapse kahtlustele ja kõhklustele reageerid, kas tõmbab teda sinu usu poole või tõukab sellest veel kaugemale. Kui kuulutad lapsele ususõja, astud sa ägedasse võitlusesse, mille kaotamises võid peaaegu kindel olla (Koloslastele 3:21).

Palju targem oleks toimida apostel Pauluse nõuande järgi. Ta kirjutas: ”Issanda orjal pole tarvis tülitseda, vaid tal tuleks olla leebe kõikide vastu, pädev õpetama, valitseda ennast” (2. Timoteosele 2:24). Kuidas siis teismelist last pädevalt õpetada, kui ta su usu õigsuse kahtluse alla seab?

Püüa näha pealispinnast sügavamale

Püüa esiteks mõista, millised tegurid võivad su lapse suhtumist mõjutada.

  • Kas ta tunneb end koguduses üksi ja tal pole seal sõpru? ”Tahtsin endale sõpru ja sellepärast hakkasin tihedalt läbi käima mitme koolikaaslasega. See takistas mu vaimset kasvu aastaid. Kaotasin huvi vaimsete asjade vastu põhiliselt halbade sõprade tõttu. Nüüd kahetsen paljutki.” (19-aastane Lenore)

  • Kas tal puudub enesekindlus, mille tõttu tal on raske oma usust rääkida? ”Koolis käies kartsin oma usust klassikaaslastele rääkida. Kartsin, et mind hakatakse pidama imelikuks või mingiks pühakuks. Kõiki, kes teistest erinesid, tõrjuti, ning mina ei tahtnud, et minuga samamoodi juhtuks.” (23-aastane Ramon)

  • Kas ta arvab, et kristlike normide järgi on liiga raske elada? ”Mulle tundub, et igavese elu saamiseks tuleb justkui ülikõrgest trepist üles ronida, aga mina pole veel esimesele astmelegi jõudnud. Olen sellest kõigest valgusaastate kaugusel. Hirm sellele trepile astuda on olnud nii suur, et olen mõelnud usule selja keerata.” (16-aastane Renee)

Käsitle probleemi õigesti

Millise varjatud probleemiga võib sinu laps silmitsi seista? Parim viis seda teada saada on temalt küsida. Ole aga ettevaatlik, et teie jutuajamine ei läheks üle tüliks. Järgi kirjakohas Jaakobuse 1:19 toodud nõuannet ”iga inimene olgu nobe kuulama, pikaldane rääkima, pikaldane vihastuma”. Niisiis, ole oma lapsega pikameelne. Tegele temaga ”kogu kannatlikkuse ja õpetamiskunstiga”, nagu sa tegeleksid kellegagi, kes pole su pereliige (2. Timoteosele 4:2).

Näiteks, kui su laps puikleb kõrvale kristlikel koosolekutel käimisest, püüa teada saada, kas ei häiri teda hoopis miski muu. Ära aga ole kärsitu. Kui käitud nagu isa järgmises stseenis, on sellest pigem kahju kui kasu.

Laps: Ma ei taha enam koosolekutel käia.

Isa: [ärritunult] Mis tähendab ei taha?

Laps: Seal on igav!

Isa: Ah, et Jumal on igav! Kahju küll, aga nii kaua kui sa meie katuse all elad, tuled sa koosolekutele kaasa, meeldib see sulle või mitte!

Jumal ootab, et lapsevanemad õpetaksid oma lapsi teda tundma ja et lapsed kuulaksid oma vanemate sõna (Efeslastele 6:1). Ent kindlasti soovid sa, et su laps teeks midagi enamat kui lihtsalt harjumusest sinu usutegevuses kaasa lööks ja vastu tahtmist koosolekutel käiks. Kahtlemata tahad sa, et su laps teeks neid asju südamest.

Seda on kergem saavutada siis, kui saad teada, mis lapsele tegelikult raskusi valmistab. Vaatame, kuidas oleks lapsevanemal olnud targem eespool toodud olukorras reageerida.

Laps: Ma ei taha enam koosolekutel käia.

Isa: [rahulikult] Miks siis?

Laps: Seal on igav!

Isa: Nojah, tund või kaks järjest istuda võib tõesti igav olla. Aga mis sulle koosolekutel kõige raskem tundub?

Laps: Ma ei tea. Ma lihtsalt tunnen, et oleksin parema meelega kuskil mujal.

Isa: Kas su sõpradel on ka koosolekutel igav?

Laps: Selles asi ongi, et mul pole sõpru — vähemalt enam mitte. Pärast seda, kui mu parim sõber ära kolis, pole mul kellegagi rääkida. Kõigil teistel on koos tore olla, aga minust ei tee keegi välja.

Tänu sellele, et isa viimases stsenaariumis suutis lapse rääkima panna, ei saanud ta teada üksnes tema tegelikku probleemi — milleks oli sel juhul üksindus —, vaid ka võitis tema usalduse. Nii saab isa lapsega teinegi kord südamest südamesse vestelda. (Vaata kasti  ”Ole kannatlik”.)

Varem või hiljem mõistavad paljud noored, et kui nad ületavad raskused, mis nende vaimset kasvu pärsivad, saavad nad tavaliselt juurde enesekindlust ning ka nende usk tugevneb. Nii oli ka Ramoni, noore mehega, keda varem tsiteerisime. Ramon kartis koolis teada anda, et ta on kristlane. Hiljem aga koges ta, et usust rääkimine polegi nii hirmus, kui ta oli arvanud, ja seda isegi naeruvääristamise puhul. Ta jutustab:

”Kord noris üks poiss mind koolis mu usu pärast. Läksin närvi ja tajusin, et kogu klass jälgib meid. Niisiis otsustasin suunata teiste tähelepanu hoopis norijale ning küsisin temalt midagi tema usu kohta. Minu üllatuseks läks see poiss veel rohkem närvi kui mina. Mõistsin siis, et paljudel noortel on mingisugused usulised tõekspidamised, kuid nad ei saa neist kuigi hästi aru. Mina vähemalt suudan oma uskumusi selgitada. Mis puutub usust rääkimisse, siis peaksid mu klassikaaslased end kohmetult tundma, mitte aga mina.”

SOOVITUS. Õhuta oma last rääkima, küsides temalt, kas talle meeldib olla kristlane. Mis on tema arvates kristlaseks olemise rõõmud ja raskused? Kas rõõmud kaaluvad raskused üles? Kui kaaluvad, siis kuidas? (Markuse 10:29, 30.) Su laps võiks panna oma mõtted paberile — vasakpoolsesse tulpa raskused, parempoolsesse rõõmud. Nii näeb noor ise, mis on talle probleemiks, ning saab otsida lahendust.

Noorel tuleb teha otsus, ”kasutades oma mõtlemisvõimet”

Lapsevanemad ja eksperdid on täheldanud, et selle vahel, kuidas mõtlevad lapsed ja kuidas noored, on suur erinevus (1. Korintlastele 13:11). Kui lapsed mõtlevad tavaliselt mustvalgelt, siis noored mõtlevad abstraktsemalt. Näiteks piisab lapsele teadmisest, et Jumal on kõik loonud (1. Moosese 1:1). Noored aga võivad juurelda küsimuste üle: kust ma tean, et Jumal on olemas? miks armastav Jumal lubab kurjust? kuidas on võimalik, et Jumal on alati olemas olnud? (Laul 90:2.)

Sulle võib tunduda, et sääraste küsimuste esitamine näitab tagasilangust. Tegelikult võib see tähendada hoopis edasiminekut. Küsimuste esitamine mängib kristlase vaimses arengus tähtsat rolli (Apostlite teod 17:2, 3).

Pealegi õpib teismeeas laps ’kasutama oma mõtlemisvõimet’ (Roomlastele 12:1, 2). Tänu sellele mõistab ta kristliku usu ”laiust ja pikkust ja kõrgust ja sügavust” sel moel, mida ta väiksena haarata ei suutnud (Efeslastele 3:18). Just nüüd on parim aeg aidata tal oma uskumuste üle juurelda, et ta võiks neis veenduda (Õpetussõnad 14:15; Apostlite teod 17:11).

SOOVITUS. Aruta oma lapsega uuesti põhitõdesid, mida sina ja ka tema olete pidanud iseenesestmõistetavaks. Näiteks erguta teda mõtlema, mis veenab teda Jumala olemasolus, mis tõestab talle, et Jumal hoolib temast ning miks ta arvab, et Jumala käskudele kuuletumine tuleb talle alati kasuks. Ole aga ettevaatlik, et sa ei suruks noorele peale enda vaateid. Selle asemel aita tal kujundada välja oma tõekspidamised. Sel moel on tal kergem oma senistes uskumustes veenduda.

”Veendud uskuma”

Piibel räägib noorest mehest Timoteosest, kes tundis pühi kirjutisi ”varasest lapseeast saadik”. Ometi kannustas apostel Paulus teda: ”Sina aga püsi selles, mida oled õppinud ja mida sind on veendud uskuma” (2. Timoteosele 3:14, 15). Nii nagu Timoteose ema, oled ehk sinagi õpetanud lapsele Piibli põhimõtteid maast madalast. Nüüd aga tuleb sul teda veenda, nii et need tõekspidamised saaksid tema enda omaks.

Raamatu ”Noored küsivad. Praktilisi vastuseid” I köide ütleb: ”Senikaua kuni teismeline elab sinu katuse all, on sul õigus nõuda, et ta vaimsest tegevuskavast kinni peaks. Lõppkokkuvõttes on aga sinu siht sütitada tema südames armastust Jumala vastu, mitte panna teda midagi lihtsalt mehaaniliselt tegema.” Seda eesmärki meeles hoides võid sa aidata lapsel usus kindlaks saada, nii et ta tõesti tahab selle järgi elada (1. Peetruse 5:9). *

KÜSI ENDALT ...

  • Kuidas ma reageerin, kui laps minu tõekspidamiste õigsuses kahtlema hakkab?

  • Millised artiklis toodud mõtted aitavad mul tasakaalukamalt reageerida?