MAA peal elades peegeldas Jeesus täiuslikult oma taevase Isa omadusi ja toimimisviise. Ta ütles: „Ma ei tee midagi omapead, vaid räägin just nii, nagu Isa on mind õpetanud. . . . ma teen alati seda, mis talle meeldib” (Johannese 8:28, 29; Koloslastele 1:15). Kui vaagime, kuidas Jeesus naistesse suhtus ja neid kohtles, siis saame tõese pildi ka sellest, kuidas Jumal naistesse suhtub ja mida ta nendelt ootab.

Paljud õpetlased on evangeeliumide põhjal möönnud, et Jeesuse suhtumine naistesse oli revolutsiooniline. Mis mõttes see nõnda oli? Ja mis veelgi tähtsam: kas Jeesuse õpetused aitavad ka tänapäeval naiste olukorda paremuse poole pöörata?

Jeesus ei suhtunud naistesse kui seksiobjektidesse. Osa juudi usujuhte oli seisukohal, et kokkupuude vastassugupoolega viib paratamatult iharuseni. Kuna naisi peeti kiusatuse allikaks, oli neil keelatud meestega avalikus kohas rääkida ja katmata peaga välja minna. Seevastu Jeesus andis meestele nõu  hoida lihalikud himud kontrolli all ja kohelda naisi lugupidamisega, mitte neid ühiskondlikust elust ära lõigata (Matteuse 5:28).

Veel ütles Jeesus: „Kes naise endast lahutab ja abiellub teisega, see rikub abielu tema [esimese naise] vastu” (Markuse 10:11, 12). Nii lükkas ta ümber levinud rabiinliku õpetuse, mille kohaselt oli mehel „lubatud oma naisest lahutada ükskõik millisel põhjusel” (Matteuse 19:3, 9). Mõte, et oma naise vastu on võimalik abielu rikkuda, oli enamikule juutidele võõras. Rabid õpetasid, et mehel pole üldse võimalik naisele truudust murda — et ainult naine võib olla truudusetu. Üks Piiblit kommenteeriv teos ütleb: „Sellega, et Jeesus seadis mehele samad moraalsed kohustused mis naisele, ülendas ta naiste staatuse ja kasvatas nendest lugupidamist.”

Jeesuse õpetuste hea mõju tänapäeval. Jehoova tunnistajate kristliku koguduse koosolekutel on naised ja mehed sõbralikult koos. Naised ei pea kartma, et koguduses olevad mehed hakkaksid neile siivutuid pilke heitma või nendega liiga familiaarselt suhtlema, sest nad teavad, et kristlikud mehed kohtlevad „vanemaid naisi kui emasid, nooremaid naisi kui õdesid kõiges meelepuhtuses” (1. Timoteosele 5:2).

Jeesus pühendas aega naiste õpetamisele. Vastupidi üldlevinud rabiinlikule seisukohale, et naisi ei peaks harima, õpetas Jeesus naisi ja ergutas neid oma mõtteid väljendama. Näiteks ei tahtnud ta võtta Maarjalt võimalust temalt õppida, näidates sellega, et naise roll ei ole lihtsalt köögis toimetada (Luuka 10:38—42). Ka Maarja õde Marta oli Jeesuselt õppinud, nagu on näha tema vestlusest Jeesusega pärast Laatsaruse surma (Johannese 11:21—27).

Jeesusele läks korda, mida naised mõtlesid. Tol ajal uskus enamik juudi naisi, et õnn seisneb selles, kui sünnitada tubli poeg, ja et eriti hea oleks, kui pojast saaks prohvet. Kui üks naine hüüdis kord Jeesusele: „Õnnelik on emaihu, mis sind kandis”, kasutas Jeesus juhust suunata tema tähelepanu millelegi veelgi paremale kui võimalusele olla tubli poja ema (Luuka 11:27, 28). Öeldes, et õnne seisukohalt on vaimsed väärtused hulga tähtsamad, andis Jeesus mõista, et naise elu võib olla palju sisukam, kui tolleaegne ühiskond arvas (Johannese 8:32).

Jeesuse õpetuste hea mõju tänapäeval. Jehoova tunnistajate koosolekutel kutsuvad koguduse õpetajad ka naisi üles oma mõtteid avaldama. Nad tunnustavad küpseid kristlikke naisi kui neid, kes on oma hea käitumisega teistele eeskujuks (Tiitusele 2:3). Naistele  on ka usaldatud ülesanne kuulutada avalikult head sõnumit Jumala kuningriigist (Laul 68:12, UM; vaata kasti  „Kas apostel Paulus keelas naistel rääkida?” lk 9).

Jeesus hoolis naistest. Piibliaegadel hinnati poegi rohkem kui tütreid. Selline suhtumine kumab läbi ka Talmudist, kus öeldakse: „Õnnelik on mees, kes on poegade isa, ja häda sellele, kellele sünnivad tütred.” Mõned vanemad pidasid tütart pojast suuremaks koormaks. Tütrele tuli leida abikaasa ja anda kaasavara, samuti ei saanud vanemad loota, et tütar neid nende vanas eas ülal peab.

Jeesus aga näitas, et tütarlapse elu on sama väärtuslik kui poisi oma, kui ta äratas surnust üles nii ühe tüdruku kui ka ühe noormehe, nimelt Jairuse tütre ja Naini linna lesknaise poja (Markuse 5:35, 41, 42; Luuka 7:11—15). Kord, kui Jeesus oli tervendanud „naise, kelles oli kaheksateist aastat olnud nõrkuse vaim”, kasutas ta tema kohta väljendit „Aabrahami tütar” (Luuka 13:10—16). Selle lugupidava, südamliku väljendiga, mis oli tolle aja juudi kirjutistes peaaegu tundmatu, tunnustas ta naist kui täisväärtuslikku ühiskonnaliiget ja tõstis esile tema tugevat usku (Luuka 19:9; Galaatlastele 3:7).

Jeesuse õpetuste hea mõju tänapäeval. Üks aasia vanasõna ütleb: „Tütre kasvatamine on otsekui naabri aia kastmine.” Kristlikud isad aga ei mõtle nii, vaid nad hoolitsevad hästi kõigi oma laste, nii poegade kui ka tütarde eest. Kristlikud lapsevanemad tagavad kõigile oma lastele võimalikult hea hariduse ja arstiabi.

Jeesus usaldas naisi. Juudi kohtus peeti naise tunnistust võrdseks orja omaga. 1. sajandi ajaloolane Josephus andis nõu: „Naiste tunnistust ärgu võetagu kuulda nende soole omase kergluse ja tormakuse tõttu.”

Jeesuse suhtumine oli selle üldise tõekspidamisega teravas vastuolus: ta valis just naised oma ülestõusmise kohta tunnistust andma (Matteuse 28:1, 8—10). Need naised olid Jeesuse järelkäijad ning nad olid tema hukkamist ja matmist pealt näinud. Ometi oli apostlitel raske naiste tunnistust tõena võtta (Matteuse 27:55, 56, 61; Luuka 24:10, 11). Kristus aga ilmus pärast ülestõusmist kõigepealt naistele, näidates sellega, et naised on sama usaldusväärsed tunnistajad kui tema meesjüngrid (Apostlite teod 1:8, 14).

Jeesuse õpetuste hea mõju tänapäeval. Jehoova tunnistajate koguduses vastutavas  ametis olevad mehed väljendavad oma lugupidamist naiste vastu näiteks sellega, et võtavad arvesse ka nende tähelepanekuid. Kristlikud abielumehed osutavad oma naisele austust, kuulates hoolega, mis naisel on öelda (1. Peetruse 3:7; 1. Moosese 21:12).

Kui mehed kohtlevad naisi Kristuse eeskujul, saab naistele osaks selline lugupidamine ja vabadus, mille Jumal algselt eesmärgiks seadis (1. Moosese 1:27, 28). Kristlikud abielumehed ei ole šovinistid. Nad juhinduvad Piibli põhimõtetest ja nõnda teevad nad oma abikaasa õnnelikuks (Efeslastele 5:28, 29).

Ajal, mil Jelena hakkas Piiblit uurima, talus ta vaikides koduvägivalda. Tema mees oli kasvanud üles keskkonnas, kus pruudirööv ja füüsiline vägivald olid tavalised. „Piiblist õpitu andis mulle jõudu,” ütleb Jelena. „Sain aru, et on olemas keegi, kes mind väga armastab, väärtustab ja minust hoolib. Mõistsin ka, et kui mu mees uuriks Piiblit, võiks tema suhtumine minusse muutuda.” Jelena unistus täituski. Tema mees hakkas Piiblit uurima ja sai viimaks Jehoova tunnistajaks, lastes end ristida. „Temast sai enesevalitsemise musternäidis,” ütleb Jelena. „Õppisime teineteisele heldelt andestama.” Mis järelduse Jelena teeb? „Tänu sellele, et järgime abikaasaga Piibli põhimõtteid, tunnen end vajalikuna ja mul on ka turvatunne.” (Koloslastele 3:13, 18, 19.)

Jelena lugu ei ole ainus omataoline. Miljonid kristlikud naised on väga õnnelikud, sest nii nemad ise kui ka nende abikaasad püüavad järgida oma abielus Piibli põhimõtteid. Nad tunnevad end usukaaslaste seas hästi ja lugupeetuna ega leia, et nende õigusi rikutaks (Johannese 13:34, 35).

Kõik kristlased, nii mehed kui ka naised, mõistavad, et olles patused, ebatäiuslikud inimesed, kuuluvad nad Jumala loodu hulka, kes „allutati tühisusele”. Samas teavad nad, et kui nad hoiavad oma armastava Jumala ja Isa Jehoova ligi, on neil lootus „kaduvuse orjusest” pääseda ja saada „Jumala laste auline vabadus”. Selline imeline tulevik ootab ees kõiki, keda Jumal armastab (Roomlastele 8:20, 21).